Flööt on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Tänapäeval valmistatakse flööte metallisulamist – sh. hõbedast ja kullast -, aga ka süsinikust, kuid kuna ajalooliselt on tegemist puidust valmistatud pilliga, kuulub ta traditsiooniliselt puupuhkpillide hulka.

Mängiti nii otsast puhutavaid pikiflööte (plokkflöödid) kui ka küljelt puhutavaid põikflööte (traversflöödid). Viimastest areneski tänapäevane flööt. Flööt on ka ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast vaid küljelt, hoides pilli suu ees põiki (paremale poole), sellest ka nimetus – põikflööt (sks. “Querflöte”). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobald Böhm (1794-1881).

Madalas registris on flöödi hääl mahe ja veidi kahisev, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flažoletid ei ole flöödil eriti meeldiva kõlaga. Flööt on nii soolo-kui ka orkestripill, temal saab mängida nii laulvaid meloodiaid kui ka kiireid liikumisi. Orkestripillidest on flöötide partiid kõige liikuvamad ja tempokamad. Flöödipartii kirjutatakse üles viiulivõtmes, nii piccolo- kui sopranflöödi puhul on tegemist C-instrumentidega.